neljapäev, 26. oktoober 2017

Oktoobrikuu raamat "Kunksmoor" vol 3.

Eelmises postituses jäi teatmata kes tuleb kummipaadiga Kunksmoori juurde. Arvake ära kes see oli. See oli meremees. Kunksmoor ronis sipelgapesast välja ja jooksis kaldale. Noh, kas su luud lagunesid juba lahti, et sa minu juurde tagasi tuled? Hõikas Kunksmoor, kui paat polnud veel isegi kaldal. Ei tulnud! Hõikas meremees ja sõudis paadi kaldasse. Ma tulin oma kapteni pärast. Ta väänas oma jala niimoodi välja et kand tuli ettepoole ja varbad taha. Vaene kapten Trumm! Olgu, aga ma võtan juba oma jalarohud kaasa, ja tõttas oma majja rohtude järgi. Tagasi tulles oli tema seljas hiiglaslik kotitäis rohte mille alt ta ise väljagi ei paistnud. Meremees mõtles kuidas nad mõlemad paati ära mahuvad. Kuna rohukott oli liiga suur siis pidi meremees paadi taga ujuma. Kunksmoor aga istus suure rohukoti otsas. Kui nad kaldale jõudsid ootaski neid seal kapten Trumm. Ta viis nad oma autoga tema koju ja Kunksmoor käskis tal pikali visata ja alustas läbivaatust. Sellise juhtumi saab ravida lihtsa ravimiga, ütles ta. Kunksmoor otsis rohukotist välja pisikese juurika, siis keetis selle ära, ajas läbi sõela ja tempis veega parajaks. Nüüd oli tal vaja Kurakäe sõrmkübarat. Aga seda neil ei olnud ja seda polnud ka poes. Niisiis pidi ta seda klaasi sisse umbes mõõtma. Kui Kunksmoor oli mõõdu ära mõõtnud andis ta selle Trummile. Trumm oli nõus seda meeleldi jooma, sest ta uskus siiralt, et see toimib. Mis edasi saab räägin juba järgmises postituses. Raamat on ikka veel põnev.

1 kommentaar:

  1. Ilus! Oskad väga hästi juttu huvitavalt kirjutada nii, et ka teistel oleks huvitav. Jällegi ilma vigateta. Ilus ja puhas töö! Super:D

    VastaKustuta