teisipäev, 24. oktoober 2017

Oktoobrikku raamat "Kunksmoor" vol.2

Eelmises postituses jäin pooleli kohast kus Kunksmoor viis meremehe tagasi maale. Nüüd räägin natuke mis on edasi saanud leheküljeni 25. Kui Kunksmoor oli tagasi koju jõudnud, haaksid tal külmavärinad üle keha käima, tal tekkisid köhahood, nina oli kinni ja kurk paistes. Pea käis ringi ja palavik raputas võõra jõuga. "Vaene Kunksmoorike! On sind selle tormiga alles külm läbi tõmmanud!" lõdises Kunksmoor vaimustunult. Ta hakkas endale voodit sättima, sest ta kavatses nüüd pikemat aega haige olla kuna oli ju juttu et Kunksmoorile meeldib haige olla. Ta kuhjas endale voodikõrvale terve virna taskurätikuid ja kraadilaase. Ta keetis endale kibuvitsamarjateed ja pani selle niisama öökapile seisma. Kunksmooril oli nii kõrge palavik et seda ei näidanud isegi kraadiklaas. Lõpuks otsustas ta et teeb endale ikkagi rohuteed. Ta tegi seda ühe vana ja veel katsetamata retsepti järgi. See rohi töötas suurepäraselt. Kunksmoor ajas tekid pealt  ja lükkas aknad pärani. Möödus mõni aeg. Ühel pärastlõunal istus Kunksmoor sipelgapesas ja prravitas sipelgahammustustega jooksvat. Äkki märkas ta männitüvede vahelt saare poole sõudvat kummipaati. Kes oli paadis ja mis edasi sai räägin juba järgmises postituses. Raamat on olnud ikka jätkuvalt põnev.

1 kommentaar:

  1. Väga äge! Jälle oli väga huvitav. Oled ilusti kirjutanud ainult kahe veaga väga hästi :D

    VastaKustuta