neljapäev, 26. oktoober 2017

Oktoobrikuu raamat "Kunksmoor" vol 3.

Eelmises postituses jäi teatmata kes tuleb kummipaadiga Kunksmoori juurde. Arvake ära kes see oli. See oli meremees. Kunksmoor ronis sipelgapesast välja ja jooksis kaldale. Noh, kas su luud lagunesid juba lahti, et sa minu juurde tagasi tuled? Hõikas Kunksmoor, kui paat polnud veel isegi kaldal. Ei tulnud! Hõikas meremees ja sõudis paadi kaldasse. Ma tulin oma kapteni pärast. Ta väänas oma jala niimoodi välja et kand tuli ettepoole ja varbad taha. Vaene kapten Trumm! Olgu, aga ma võtan juba oma jalarohud kaasa, ja tõttas oma majja rohtude järgi. Tagasi tulles oli tema seljas hiiglaslik kotitäis rohte mille alt ta ise väljagi ei paistnud. Meremees mõtles kuidas nad mõlemad paati ära mahuvad. Kuna rohukott oli liiga suur siis pidi meremees paadi taga ujuma. Kunksmoor aga istus suure rohukoti otsas. Kui nad kaldale jõudsid ootaski neid seal kapten Trumm. Ta viis nad oma autoga tema koju ja Kunksmoor käskis tal pikali visata ja alustas läbivaatust. Sellise juhtumi saab ravida lihtsa ravimiga, ütles ta. Kunksmoor otsis rohukotist välja pisikese juurika, siis keetis selle ära, ajas läbi sõela ja tempis veega parajaks. Nüüd oli tal vaja Kurakäe sõrmkübarat. Aga seda neil ei olnud ja seda polnud ka poes. Niisiis pidi ta seda klaasi sisse umbes mõõtma. Kui Kunksmoor oli mõõdu ära mõõtnud andis ta selle Trummile. Trumm oli nõus seda meeleldi jooma, sest ta uskus siiralt, et see toimib. Mis edasi saab räägin juba järgmises postituses. Raamat on ikka veel põnev.

teisipäev, 24. oktoober 2017

Oktoobrikku raamat "Kunksmoor" vol.2

Eelmises postituses jäin pooleli kohast kus Kunksmoor viis meremehe tagasi maale. Nüüd räägin natuke mis on edasi saanud leheküljeni 25. Kui Kunksmoor oli tagasi koju jõudnud, haaksid tal külmavärinad üle keha käima, tal tekkisid köhahood, nina oli kinni ja kurk paistes. Pea käis ringi ja palavik raputas võõra jõuga. "Vaene Kunksmoorike! On sind selle tormiga alles külm läbi tõmmanud!" lõdises Kunksmoor vaimustunult. Ta hakkas endale voodit sättima, sest ta kavatses nüüd pikemat aega haige olla kuna oli ju juttu et Kunksmoorile meeldib haige olla. Ta kuhjas endale voodikõrvale terve virna taskurätikuid ja kraadilaase. Ta keetis endale kibuvitsamarjateed ja pani selle niisama öökapile seisma. Kunksmooril oli nii kõrge palavik et seda ei näidanud isegi kraadiklaas. Lõpuks otsustas ta et teeb endale ikkagi rohuteed. Ta tegi seda ühe vana ja veel katsetamata retsepti järgi. See rohi töötas suurepäraselt. Kunksmoor ajas tekid pealt  ja lükkas aknad pärani. Möödus mõni aeg. Ühel pärastlõunal istus Kunksmoor sipelgapesas ja prravitas sipelgahammustustega jooksvat. Äkki märkas ta männitüvede vahelt saare poole sõudvat kummipaati. Kes oli paadis ja mis edasi sai räägin juba järgmises postituses. Raamat on olnud ikka jätkuvalt põnev.

pühapäev, 22. oktoober 2017

Oktoobrikuu raamat "Kunksmoor"

Olen lugenud kohstusliku kirjanduse raamatust "Kunksmoor" 20 lehekülge. Olen teada saanud milline kunksmoor välja näeb, milline on ta iseloom ja kus ta elab. Ta elab ühel väikesel saarel keset merd. Saare ümber on teravad kivid ja veealused salakarid. Saarel kasvavad männid, nede all mustikavarred ja kibuvitsapõõsad. Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata. Ta sõi mustikaid ja kibuvitsamarju ning vahest ka sügisel mõne ilusa seene, mille metsa alt leidis. Saare keskel kasvas üks suur ja kõverate oksdega mänd kuhu oli kinnitatud Kunksmoori maja. Kui kunksmooril oli vaja minna maale, siis paadi asemel kasutas ta suurt kollast õhupalli. Kunksmoorile meeldis olla haige ja samuti meeldisid talle ka tormid. Talle meeldis tuulega kaasa laulda. Ühel tormisel ööl leidis ta karidele sõitnud laeva ja selt lähedalt ka pooluppunud meremehe. Ta tassis meremehe oma majja ja keetis talle võlujoogi, mis ta ellu äratas. Meremehe luud olid murdunud ja pool pead kadunud. Luud ja pea ravis Lunksmoor tilkadega. Ning varsti oligi meremees terve ning kunksmoor viis ta õhupalliga maale. Seni on olnud raamat põnev. Loodan et läheb veel põnevamaks.




neljapäev, 12. oktoober 2017

Minu vabatahtlik lugemine

Siiani olen kirjutanud oma kohustuslikust kirjandusest koolis, aga nüüd räägin veidikene oma vabatahtlikust lugemisest. Praegu, vabatahtlikult ajaviiteks loen ma "Harry Potter"-it  aga olen lugenud ka eelnevaltmainitud Simon Holt-i kolme õudukat "Neeljate" sarjast. Olen lugenud ka "Tüdruk Online" mõlemat osa. Nagu olen öelnud meeldivad mulle rohkem õudukad, väljamõeldised jne. Olen lugenud ka juturaamatuid nagu: "Tere Volli".



       

neljapäev, 5. oktoober 2017

Õuduste Kool

Septembris lugesin ma Grigori Oster-i raamatut "Õuduste Kool". Grigori Oster (sünd 1947) on vene autor. Ta on kirjutanud skripte rohkem kui 70 animeeritud filmide jaoks ja peetakse üheks olulisemaks lasteartiklite loojaks. Raamat "Õuduste Kool" koosneb erinevatest hirmsatest jutukestest. Näiteks jutud nagu: "Sinine veri" "Karvased sõrmed" jne. Mulle meeldis see raamat sest olen ise varem ka õudusraamatuid lugenud. Soovitan seda raamatut kindlasti väiksematele õudukafännidele.



teisipäev, 3. oktoober 2017

mis on lugemine?

Minu jaoks on lugemine meelelahutus. Raamatuid on nii palju erinevaid. Mulle endale meeldib ilukirjandus mis on siis väljamõeldud asjad ehk võlukuntst,koletised jne. 2017 a. suvel lugesin läbi kolm raamatut kirjutatud Simon Holt-i poolt. Need olid õudusjutud. Veel lugesin lisaks neile läbi "Tüdruk Online" mõlemad osad. Ma olen pigem sellise noorteraamatute lugeja. Minu arust on lugemine vajalik, sest see arendab sõnavara. Raamatu haaran kätte tavaliselt õhtuti enne uinumist. Loen siis tavaliselt 10-20 lehekülge. Muidugi loen ma ka päeval. Litsalt õhtuti aitab lugemine mul uinuda. see oli siis pisike jutt sellest, mis lugemine mulle tähendab, mis raamatuid ma tavaliselt loen jne.